Öösilmade Lõputus
Eelaegade algusest, ebamäärasest, ei veel sundinud-surnud Vees
Kui sohhukasvand mustast verest, süvaöö Algtung bulbitseb-koguneb
Toored uinuvad Jõusilmad, kui puhkav laavavulkaan
Sihitu Ta olemus, ebamaine, lõputu mädakogu haisev
Kas tunned ta roojasust endas, nii halastamatult süütu See
Mudamullas hingetult koriseb, tühjusepiiritust vaikselt valitseb
Alati ootel, igavesti valmis, süttima Saatanaleekidest
Kooruvraev-mõttesädeme plahvatus, Ürgtrummide põrina saatel
Kõikvõimas põhjatu Ta Lõputus, Elutule, naudingujanu ees
Kõikvõimas põhjatu Ta Pimedus, Surmavõitluse, tarkusevalu teel...